Nüüd siis lisan esimese peatüki raamatust, mille pojaga kahekesi kirjutasime. See on tema lugu. Ettevaatust! See esimene peatükk võib olla päris šokeeriv!

Ta oli 28 aastane noor mees,

kuueaastase poja isa,

abielus kena noore naisega.

Kuni selle päevani kulges tema elu armastuse ja

hoolimise õhkkonnas.

Ta oli hinnatud spetsialist lamekatuste katmise alal.

Tal oli kolmetoaline kaminaga korter,

mille enda teenistuse eest soetas.

Ta oli just jõudnud oma eluga tippu,

kus kõik oli olemas.  

Kõik see oli eelmises elus,

mis pöördus täielikult ühel detsembriõhtul.

1. UUESTI SÜNDINUD 

ERKI 

Teispoolsus ei ole valge, nagu filmides oleme näinud. Mina nägin absurdseid unenägusid, milles ma olin helikopterijuht ja parandasin draakoni hambaid. See kestis terve igaviku. Lõpuks ärkasin üles ja nägin veriste kätega arsti, kes ütles mulle:

„Tere tulemast tagasi!”

Sain aru, et midagi on juhtunud. Meditsiiniõde oli lähedal ja selgitas:

„Sinuga juhtus õnnetus.”

Tahtsin nina sügada, aga ei saanud, hingata ega neelata ka ei saanud, sest mulle oli pandud hingamisaparaat ja torud olid suus. Suust tuli vahtu välja, sülg voolas üle huulte. Ainult silmi sain liigutada. Pilgutasin silmi. Õde ütles:

„Kui on valus, siis pilguta üks kord, kui ei ole, siis kaks korda!” ja rääkis siis, „tead, poiss! Sul väga vedas, kuigi said kolm noahoopi – üks südamesse ja kaks kopsu,” ja selgitas siis, „operatsioonil puhastati su kopsud, rindkere oli lahti lõigatud ja haavaklambrid olid pandud, et saaks kopsu puhastada. Sisemine verejooks oli 2,5 liitrit. Samal ajal, kui puhastati kopsud, jäi sinu süda seisma. Kuna südamele voolu ei saanud anda, siis arst otsustas lahti lõigata rindkere teise poole horisontaalselt. Arst pani oma käe otse ribide alt südame ümber ja stimuleeris südant neli minutit.“ Ta mainis mulle heldinult:

„Sa oled õnnesärgis sündinud.”

Sealt ongi mul meeles see pilt, kui veriste kätega arst mind tervitas.

 

Tuli arstivisiit. Kuulsin, kui arstid omavahel rääkisid, et nuga oli vigastanud mu südamekapillaari ja kopsu – kokku kolm hoopi. Kopsud olid kokku vajunud. Kuna sülge tuli suust nii palju, et hingata ei saanud, pandi mulle trahheostoom, ehk siis toru pandi kõrisse.

Edasi mäletan seda, kui toru võeti suust ära ja öeldi, et saan suud liigutada. Algselt tundsin ainult silmi ja lõualuud, mis oli kange, keelt ei tundnud. Ninast tuli voolik, mille kaudu mind toideti. Hakkasin ringi vaatama. Mind ümbritses üheksa aparaati.

 

Jõudis kätte esimene lõuna. Mind hakati keerama külje peale, et ei tekiks lamatisi. Kuna voolikuid ja juhtmeid oli nii palju, pidid seda tegema kolm õde korraga. See oli päris valus. Tundsin ennast justkui juurvili, kuna sain liigutada ainult silmi, rääkida ei saanud.

Järgmisena hakkasin tundma suud seestpoolt. Väga valus oli, kui tehti sondi, ehk siis puhastati suud seestpoolt. Selleks torgati mulle kurku 30 cm pikkune kõrs ja tõmmati sülg ära. See oli nagu oksendamine iga 20 minuti tagant. Esimene nädal möödus haiglas kohanemisega.

Mõtlesin – kas jäängi niisuguseks?

 

Kaks nädalat ei lastud kedagi mind vaatama. Südametegevus stabiliseerus teisel nädalal. Siis otsustati, et pean ise hingama hakkama. Olin selili. Arst ütles:

„Vaata monitori! See hingab praegu sinu eest. Kui võtame torud sinu küljest ära, pead ise hingama hakkama! Aparaat näitab 95%, aga kui näit langeb 45-ni, peab torud tagasi panema.”

Esimene katsetus. Minu kõrval olid kaks arsti ja kaks õde, kes hüüdsid:

„Hinga nüüd!”

Nägin skaalat, mis vajus 40-ni, siis oli pilt must, kaotasin teadvuse. Millalgi tegin silmad lahti ja avastasin, et käed on kinni seotud. Arst selgitas:

„Sidusime su käed kinni, sest kui kops lõpetab hingamise, läheb keha šokki.”

Järgmisel päeval kõik kordus. Kartsin väga, sest torude väljavõtmine oli jube valus, torud olid kurku kahjustanud. Aparaadi näit langes jälle 40-ni, aga mul jäi üks silm lahti ja käed töötasid, siis oli jälle must pilt. Kõik kordus ka kolmandal ja neljandal katsel. Viiendal päeval käis arstide konsiilium mind vaatamas ja mulle selgitati:

„Üritame uuesti. Kui välja ei tule, siis on oht jääda torude külge eluks ajaks.”

Sisendasin endale – ma saan hakkama!

Motivatsioon oli suur, saada uuesti hingama – see aitas. Õed hakkasid torusid ära võtma. Aparaadi näit langes 45-ni. Kostis väike sisin, see oli minu esimene hingamine. Õed hüüdsid:

„Hurraa! Sa hingad!”

Olin nii rõõmus, et pisar tuli silma. Mis siis, et see hingamine oli nii väikese mahuga, vaevalt üle 55%. Olen alati võtnud seda kui enda esimest sammu. Siis olin jälle kutu.

 

Kuuendal päeval, kui silmad lahti tegin, tundsin sellist jõuetust, et ei suutnud isegi silmi lahti hoida. Mind oli küljeli keeratud ja puhastati kurgust sülge. Arst ütles:

„Sa hingad ise.”

See hingamine oli nii valus, justkui mind rebitaks lõhki sissehingamisel. Õde selgitas, et pean tugevamini hingama. Katsetasin korra ja panin jälle pildi tasku.

Seitsmendal päeval rääkis arst:

„Tegime sulle viis korda uuesti elektrišokki.”

Ehk siis viis korda langesin koomasse.

 

Mäletan, et üks õde tuli minu juurde, pesi mind käsnaga ja rääkis mulle:

„Pesen su puhtaks ja siis on hommikusöök.”

Mõtlesin – kuidas see võimalik on? Kui ma ei saa neelata ega rääkida, kuidas ma üldse elus olen siiamaani?

Õde võttis suure jämeda süstla ja selgitas:

„Näed, siin on kõik eluks vajalikud ained!”

Mu ninast rippus voolik välja, õde ühendas selle ära ja soovis:

„Head isu!”

Proovisin naerda, ei saanud. Suu ei töötanud.

Teisel nädalal tuli minu juurde esimene külaline – minu naine Lea koos pojaga. Tahtsin rääkida, aga ei saanud, olin nagu elav laip. Tema ainult nuttis.

 

Edasi läks mölluks – minu juures hakkas käima füsioterapeut, kuna mu jäsemed polnud liikuma hakanud. Ta tuli minu olukorda hindama, liigutas mu käsi ja andis korralduse kätt üleval hoida, aga see kukkus alla.

Teise nädala lõpu poole tundsin esimest korda oma keelt. See oli huvitav, et sain oma keelt liigutada ja tunda suulage, mis oli väga valus. Sama päeva õhtul ütles õde, et peaksin hakkama oma käsi liigutama mõtte jõul. Kuna magada niikuinii ei saanud, siis üritasingi näppusid liigutama hakata.

Mul õnnestus kaks kuni kolm päeva järjest õppida ennast tundma sentimeeterhaaval. Kulus nädal, kui sain juba käsivarsi motoorikaga ühendada. See andis palju positiivsust. Sain tunda, kuidas üle keha hakkas halvatus taanduma.

Iga päev oli nagu uus algus. Õppisin ennast tundma justkui väike imik.

 

Kuna kopsud olid väga nõrgad ja enda hingamine meenutas siili unenägu, siis arstid otsustasid mind viia hingamiskapslisse ehk õhulüüsi, et survestada kopsu. Algus oli põnev, see oli midagi uut. Mind viidi koos voodiga palatist välja ja õhulüüsi sisse, aga seal kambris tekkisid mul klaustrofoobia ja šokk. Olin nagu lennukis, kõrvad läksid lukku. Pidin hingama korralikult. Tekkis esimest korda hirm, kuna pole elu seeski olnud nii kitsas kohas. Tundus, et mind rebitakse tükkideks. Õnneks kestis see lühikest aega.

Pidin ennast taas turgutama mõttega – saan hakkama.

Kui protseduur läbi sai, olin väga õnnelik, sain paremini hingata ja kopsumaht suurenes. Nii ma arenesin sammhaaval. Möödus kuus päeva ... 

Kolmandal nädalal, kui kopsud olid juba enam-vähem, küsiti minult:

„Kas rääkida tahad?”

Olin seda päeva nii väga oodanud, millal ometi saaks rääkida. Juba see teadmine, et saan midagi öelda, andis suure motivatsiooni. Voolikud võeti ära ja öeldi:

„Räägi midagi!”

„Mida ma ütlen?” Kuulsin enda häält – vau! See oli nii imelik ja võõras.

„Ma räägin!” juubeldasin heast meelest.

Ei osanud kohe midagi rohkem öelda. Nuta või naera, see kõik oli kuulda, isegi enda naer oli kuulda. See oli nii fantastiline tunne, sellist laengut saab ainult ise kogeda.

Arstid küsisid, mida ma tunnen ja kuhu maani tunnen. Rääkisin, et ei tunne oma jalgu ja ülakeha valutab.

Hakkas uurimine – miks jalad ei tööta?

Iga päev toimusid füsioteraapia treeningud. Kui juba sain rääkida, sain ka rohkem trenni teha. 

Minu esimene supisöömine oli siis, kui mu abikaasa Lea oli külas. Hooldaja küsis temalt:

„Kas tahad ise oma meest toita?”

Tõmbasin kohe esimese ampsu kurku. Peale seda paluti kaasat palatist lahkuda. Kops oli kohe koos ja mu käed hakkasid värisema, sest hapnikku peale ei saanud.

Järgmine supp tehti väga peeneks. Kurgust läks vedelikku läbi ainult millimeeterhaaval. Küsisin:

„Millal saan liha süüa?”

Õde naeris ja küsis vastu:

„Kas tahad süstla peale tagasi minna?” 

Füsioterapeut hakkas treenima minu kopse. Pudel pandi vett täis ja pikk voolik selle sisse. Pidin puhuma voolikusse mulle. Esimese mulli väljasaamiseks kulus kaks päeva.

Kui sain rääkida, hakkasid ka külalised tihemini käima. Tahtsin istukile saada. Hakkasime katsetama – kolm õde ja kaks hooldajat olid minu ümber. Sain kaks sekundit istuda, siis oli pilt taskus. See keelati ära, kuna olin liiga nõrk.

Füsioterapeut vaatas, et mu käed liiguvad ja tõi mulle raskused, 200-grammised pommid. Kolmanda nädala lõpul hakkasin sõrmi tundma. Sain kahe käega esimest korda joogitopsi hoida, sain esimese lonksu. See oli päikesekiir selles päevas.

Ühel hommikul, kui silmad lahti tegin, nägin meesterahvast, kes puhastas minu alakeha. Kukkusin kisama:

„Oot-oot, mis toimub?”

„Aga pese ise ennast, sul käed liiguvad!” tuli vastus. 

Kuu aega olin olnud intensiivravipalatis. Arstid hakkasid vaatama, kuhu mind edasi viia. Kuna mulle oli paigaldatud trahheostoom, siis viidi mind Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsiooni Keskusesse.