TOIMETAJA SOOVITAB
Uue raamatu "Elujanu" toimetaja Siiri Metsamägi kirjutab :-
Virve Saare ja Erki Saare kogemusraamat “Elujanu” räägib ratastoolis
mehe tagasitulekust igapäevaellu pärast elumuutvat õnnetust 28
aastaselt.
“Teispoolsus ei ole valge, nagu filmides oleme näinud. Mina nägin absurdseid unenägusid, milles ma olin helikopteri juht ja parandasin draakoni hambaid. See kestis terve igaviku. Lõpuks ärkasin ja nägin veriste kätega arsti, kes ütles mulle:- “Tere tulemast tagasi!”
Rünnaku tagajärjel liikumisvõime kaotanud Erki Saar on mõistnud, et uue olukorraga tuleb kohaneda kõigepealt iseendal. Iga tagasilöök on olnud abiks ja käivitanud uut jõudu. Positiivsus ja tänulikkus nii välisele kui iseendale on aidanud leida eneseusku. Rõõmu on toonud pere loomine, elupaiga kohandamine, õpingud, töö, trenn ja invasport. Erki kirjutab raamatus, kuidas ta toitis enda hoolivust juba esimestel haiglakuudel, elades teistele kaasa. Usaldades ja mõistes teisi inimesi, on ta võtnud vastu abi ja tuge ning sobitanud end oludega. Kuigi ta ei pruugi nõustuda kõigega, on ta saavutanud tasakaalu ja kujundanud endale turvalise oma koha ja tunde – siin ja praegu – ning ta teab, et muresid pole vaja häbeneda, neid on kõigil. Ta on inimene, kes mõtleb välja lahendused ja tunneb rahulolu ka väikestest edusammudest.
Lugeja näeb, kuidas keerulise olukorraga kohanemise võti on inimese enda käes - abiks on eneseusk, huumorimeel, kannatlikkus, paindlikkus. Kui inimene juba suudab iseenda üle nalja heita, on ta saavutanud tasakaalu ja suunab oma energia loovale rajale.
Erki meenutab, et tööle minnes käis tal peast läbi mitu varianti – kuidas suhtutakse ratastoolis mehesse? “Tööpäeva lõpus oli üllatus suur, kuna mind võeti vastu väga positiivselt. See tekitas sooja tunde ja seal töötamise soovi. Tundsin, et olen vajalik inimestele, mitte mingi vinguv pensionär”.
See julgustav raamat väärib toetamist, et Erki Saare lugu jõuaks lugejateni, kes ehitavad oma elu üles pärast väga keerulisi muutusi. Siiri Metsamägi
“Teispoolsus ei ole valge, nagu filmides oleme näinud. Mina nägin absurdseid unenägusid, milles ma olin helikopteri juht ja parandasin draakoni hambaid. See kestis terve igaviku. Lõpuks ärkasin ja nägin veriste kätega arsti, kes ütles mulle:- “Tere tulemast tagasi!”
Rünnaku tagajärjel liikumisvõime kaotanud Erki Saar on mõistnud, et uue olukorraga tuleb kohaneda kõigepealt iseendal. Iga tagasilöök on olnud abiks ja käivitanud uut jõudu. Positiivsus ja tänulikkus nii välisele kui iseendale on aidanud leida eneseusku. Rõõmu on toonud pere loomine, elupaiga kohandamine, õpingud, töö, trenn ja invasport. Erki kirjutab raamatus, kuidas ta toitis enda hoolivust juba esimestel haiglakuudel, elades teistele kaasa. Usaldades ja mõistes teisi inimesi, on ta võtnud vastu abi ja tuge ning sobitanud end oludega. Kuigi ta ei pruugi nõustuda kõigega, on ta saavutanud tasakaalu ja kujundanud endale turvalise oma koha ja tunde – siin ja praegu – ning ta teab, et muresid pole vaja häbeneda, neid on kõigil. Ta on inimene, kes mõtleb välja lahendused ja tunneb rahulolu ka väikestest edusammudest.
Lugeja näeb, kuidas keerulise olukorraga kohanemise võti on inimese enda käes - abiks on eneseusk, huumorimeel, kannatlikkus, paindlikkus. Kui inimene juba suudab iseenda üle nalja heita, on ta saavutanud tasakaalu ja suunab oma energia loovale rajale.
Erki meenutab, et tööle minnes käis tal peast läbi mitu varianti – kuidas suhtutakse ratastoolis mehesse? “Tööpäeva lõpus oli üllatus suur, kuna mind võeti vastu väga positiivselt. See tekitas sooja tunde ja seal töötamise soovi. Tundsin, et olen vajalik inimestele, mitte mingi vinguv pensionär”.
See julgustav raamat väärib toetamist, et Erki Saare lugu jõuaks lugejateni, kes ehitavad oma elu üles pärast väga keerulisi muutusi. Siiri Metsamägi