See raamat on ema rollist oma haige tütre elus. See on autobiograafiline, kirjutatud minu kogemustest. Selles on hingeliselt traumeerivaid episoode minu elus seoses tütre haigusega. Ma lausa pidin selle raamatu kirjutama. Kirjutamine mõjus mulle teraapiana ja loodan, et ka minu lugejatele, kellel on sarnaseid kogemusi, mõjub ta positiivselt ja lohutavalt, sest alati ei ole kõik nii lootusetu, leidub ka rõõmsamaid hetki, mis päeva paremaks teevad. Lisan siia esimese peatüki raamatust...

 

MATUS

See ei saa lihtsalt tõsi olla. See ei mahu mulle pähe. Tema nimi selle hauaplaadi peal. Mees, kes lubas 100aastaseks elada, on läinud, mulla alla maetud juba 63aastaselt. Teadvus ei taha seda omaks võtta.

See juhtus nii äkki. Kuigi olime sellega arvestanud, et nii võib ükskord juhtuda – tema elustiili arvestades –, oli see ikkagi šokk meie, tähendab tema laste ja minu jaoks, kes ma nende laste ema olen. Mõni päev enne seda olime koos minu sünnipäeva tähistanud ja sellest rääkinud, mis võib juhtuda. See oli nagu ettekuulutus ja mõjuski šokina, et nii läkski, nagu rääkisime, ja veel nii ruttu. Toibumiseks kulus terve nädal kuni matusteni.

Jutlustaja kõneleb südamlikult ja ilusasti tema elust ... „põles ereda leegiga!“. Kust ta küll leiab nii ilusaid sõnu? Mees lihtsalt põletas elu, oleks õigem öelda. Päris raske ülesanne oli selle kõne jaoks midagi positiivset leida. Aga ometi on midagi, mis minul juba meelest läinud. Jutlustaja räägib kadunukese eluteest ja noorusest.

Silmad lähevad märjaks. Miks ma küll nutan selle kaabaka pärast? Vaatan oma tütart, kelle näost ei paista mingeid emotsioone. Ta vaatab täiesti tuimalt, kuidas tema isa põrm auku aetakse. Lähen puistan oma kolm peotäit mulda ja muudkui töinan. Enam ei saa pidama. Neetud emotsioonid! Mida suguselts küll arvama peaks? Endine abikaasa valab pisaraid. Kindlasti peavad mind süüdlaseks, et mees ennast surnuks jõi.

Viime oma lillesülemid hauale. Päris kena kuhi sai selle väikese hauakünka peale, mehele, kes ise kunagi lilli ei kinkinud. Nüüd sa siis puhkad siin, mu arm!

„Hüvasti, mu armsad, jääge, ärge liialt leinake ... “

Laulavad, raisk! Ja mina nutan. Miks küll? Ei osanud see mees elada. Kuigi ta rikkus ära minu elu, siiski sellist lõppu ma talle küll ei soovinud.

Teen fotosid oma tütre jaoks, temast oma isa haual. Siis on minek. Lahkume vaikides, keegi ei räägi. Kõigil on midagi hingel. Sõnatu rongkäik pudeneb laiali autodesse.

Peielauas vaatame vanu fotosid, mille mehe vana ja väeti ema on kaasa toonud. Nii ta tõesti praegu välja paistab – väike ja küürus, murekoorem on ta maadligi vajutanud. Meenutame meest, kes kunagi oli tore ja armas väike poiss, oma ema lemmiklaps, minu jaoks esimene poiss – päris kena ja sarmikas oli ta siis. Nüüd kõnelevad tema lugu fotod. Meie pulmapildid. Issand küll! Neid ma küll näha ei taha. Sealt maalt hakkas kõik viltu vedama.

Võtame esimese pitsi lahkunu mälestuseks.

„Mida sa teed?“ küsib Leelo, minu tütar, mulle otsa vaadates nõudlikult. Tema suurtest silmadest paistab ääretu kurbus.

„Seda, mida peielauas tehakse,“ vastan ma.

Ta on miskipärast pahane minu peale. Ei tea, miks. Selle ajani ei vahetanud me sõnagi. Isegi oma kadunud isaga oli ta tülis viimasel ajal, sest too oli pühendunud pummeldamisele ja ei käinud tal külas. Juba enne matust oli tal tüli oma vennaga. Ta vihastas Ergo peale, kes talle peale põrkas. Siis läks Leelo oma tuppa, pani muusika üürgama ja enam välja ei tulnudki. Minu koputamisele ta ei reageerinud ja telefonile ei vastanud. Mul oli tõsine mure, kuna see juhtus paar päeva enne matust ja ma kartsin, et ta ei tulegi oma isa matusele. Ta oli väga muutunud, ennasttäis ja ülbe jutuga.

Koju tagasi minnes olen nii endast väljas, et ei suuda midagi teha. Võtan kätte oma vana albumi ja vaatan seda. Leian ühe vana foto Leelost, kus ta on pahuras meeleolus, vingus näoga. Mulle kangastub mälupilt pahurast tüdrukust, kes oli vaikne ja kinnine. Mõtlen selle peale, et ta võis juba sel ajal haige olla. Lihtsalt see haigus lõi välja siis, kui ta oli 15aastane.

Leelost ma nüüd kirjutangi.