... See kõik jääb nüüd minust maha ja hooldamata. Parem on selle peale mitte mõtelda. Pean oma elu korda saama! 

 Püsti tõusnud, kõndis ta aiast välja, üle heinamaa ja jõudis kasesalu juurde, mida oli korduvalt maalinud. Selle heinamaa oli ta ise esimesel suvel peale vanematekoju kolimist trimmeriga puhtaks niitnud, esivanemate kombel kokku riisunud ja heina kuhjadesse tõstnud. Töö tegemist oli ta siin lapsena õppinud. Heinategu käis siis käsitsi. Isa oli selles väga perfektne - heinamaa oli sile nagu golfiväljak ja iga heinakõrs tuli maast üles korjata.

  Jõudes metsa äärde puhkenurgakesse, istus ta pingile ja vaatas imestades, kui pikaks olid tema istutatud männid juba sirgunud. Lihtsalt imeline! Need viskasid pikkust lausa pool meetrit aastas või veelgi enam. Need olid juba nii laiutama hakanud, et lõkkeplats ei paistnud enam väljagi.

  Kohe kõrval oli metsatukk, mille ta oli võsast puhastanud ja välipaviljon, mille Reigo lõpuks valmis ehitas ja millest pidi Vii äri nurgakivi saama aga ei saanud, sest Reigo venitas ehitamisega ja laenatud raha sai otsa. Reigo ei tulnud kaasa uute ideedega. Tema tahtis nautida elu Vii kulul, ilma tööd tegemata. Reigole meeldis paviljonis istumas käia. Ta oli nii uhke selle üle. See oli tema oma koht, mille ta oli ise oma kätega valmis ehitanud. Paviljon oli tuulevaikses kohas, metsatuka ääres, kuid päike sinna sisse ei paistnud. Seetõttu meeldis Viile istumas käia oma puhkenurgakeses, mis oli päikesele avatud, tuulevaikne ja kauni vaatega. See oli mõnus soe koht kevadel päevitamiseks...  
  Istunud paviljoni pingile, lasi ta jälle mõtetel ennast kaasa kiskuda. Siin oli ta näituse teinud oma maalidest, kohvi ja kooki pakkunud ühel suvel, kui veel lootis, et tema ideest võib asja saada. See oli tema välikohvik. Ta oli iga päev kooki küpsetanud ja šašlõkiämber oli alati valmis kapis, võimalike soovijate jaoks. Sel suvel sai ta ise palju šašlõkki süüa, sest teisi soovijaid ei olnudki...

  Olgu aitab, mida ma siin meenutan! Mis läinud, see läinud! Nagu mingi penskar, heietan siin oma mõtteid," mõtles ta sarkastiliselt ja kõndis edasi. Ta oli alles 50 ja ei sallinud penskareid, kes elasid minevikus. Viile ei meeldinud nende mõttetut jutuvada kuulata. Olles ise tegude inimene, ei armastanud ta liigset juttu. Tal oli alati kuhjaga ideid ja nii palju teha vaja, et aega jutu rääkimiseks polnud. Oma vanuse kohta nägi ta väga hea välja, oli sale ja energiline. Ta oli vaba kunstnikuhing, alati isepäine ja tulevikku vaatav. "Mis mul sisse läks? Ma pole kunagi minevikus kinni olnud."  

   Edasi kõndis ta mööda kasealleed, mille nad koos eksiga olid istutanud, kui nad siin, Vii vanematekodus, peale pikka lahusolekut, uuesti koos elama olid hakanud. Allee oli samuti kümne aastaga suureks kasvanud. Pisikestest vitsakestest olid sirgunud suured puud. Nüüd sai siin seenel käia. Kevadel pisikeste õrnroheliste lehekestega oli allee imeilus, suvel vihmaga lõhnas see vapustavalt ja talvel oli lausa lummav oma tardunud iluga. Sedagi oli Vii oma maalidel talletanud.

  Siin olid ümberringi suured metsad ja ka metsateed, kus ta tihti oli jalutamas käinud. Kui torm suure osa talu metsadest maha murdis, oli Vii pidanud leidma raietöödeks firma, mis suurema osa rahast oma tasku ajas, jättes talle pisku, millega laenuraha tasuda. Mets oli tema jaoks väga tähtis, juba tema vanaisa oli selle metsa eest võidelnud ja Vii oli oma südames lubanud selle eest hoolt kanda. Tema jaoks on tähtis miljööväärtus ja kaunis vaade. Nii oligi ta siin palju puid istutanud ja ümbrust kaunimaks kujundanud...