...Värske kohvi lõhn tungis sõõrmetesse. Vii ootas, millal kohv valmis saab, vaatas unistades aknast välja ja kissitas silmi. Hommikupäike säras talle vastu. Tema uus kodu oli suures majas. Aknast paistsid teised majad ja nende taga kohe mets. Sealsed metsarajad oli ta juba üle vaadanud. Ta avas akna. Sealt tulvas sisse värske õhk ja linnulaul.  

   "Kui mõnus! Hommikukohv linnulauluga".

  Ta oli ikka veel parandamatu romantik. Vaatamata oma pettumustele ja kogemustele elus, oskas ta näha ja hinnata ilu enda ümber. Ta oli looduslaps ja looduse olemasolu oli talle hädavajalik hinge toit ja inspiratsiooni allikas. Kuigi nüüd oli ta jätnud sinnapaika kogu oma maakodu ilu ja roheluse, kõik armsaks saanud metsarajad ja puudesalud, teinud elus kannapöörde ja tulnud elama tsivilisatsiooni keskele, siis vähemalt loodust oli siin ümberringi palju. Elamud olid pikitud puude vahele pargi äärde; kahe asula vahel laius vana tammik; ka metsad ja rajad olid olemas...